Hüpoteekleping

Sõnal “hüpoteek” on kreeka juured ja see tuli kasutusele 6. sajandil. EKr. Ateena reformaator Solon 594. aastal eKr viis läbi oma kuulsad reformid, mille tulemusel kehtestati tahtevabadus ja tühistati maavõlad.

pilt

Enne seda oli Ateenas selliste kohustuste pant võlgniku enda isiksus, kes võla tasumise korral võis langeda orjusesse. Archon Solon pakkus välja meetodi isikliku vastutuse väga järkjärguliseks muutmiseks varavastutuseks. Võlgniku maatüki piirjoonele oli paigaldatud postitus, mille pealkiri näitas, et see vara on teatud summaga seotud nõuete tagatiseks, näidatud on võlgniku ja võlausaldaja nimed, aeg, millal võlg tuli tagastada. See oli see sammas, mida hakati kutsuma “hüpoteek” (stend). Selline sammas püstitati maatükile märgiks, et laenuvõtjal keelatakse sealt välja võtta kõike, mida toodi, toodi ja toodi. Hiljem hakati seda sõna kasutama igasuguse kinnisvara hüpoteegi andmiseks laenu vastu. Hiljem hakkasid nad sel eesmärgil kasutama spetsiaalseid raamatuid, mida hakati nimetama hüpoteegiga.

Arvestades Vene Föderatsiooni valitsuse poolt heaks kiidetud Vene Föderatsiooni eluasemelaenude süsteemi arendamise kontseptsiooni * 1 ning kodanike ja juriidiliste isikute suurenenud huvi hüpoteeklaenude vastu, muutub hüpoteeklaenulepingute koostamise, täitmise ja riikliku registreerimise õigsuse probleem kiireloomuliseks.

Kooskõlas artikli 1 lõikega 1 16. juuli 1998. aasta föderaalseaduse N 102-FZ “Hüpoteegi seadmine (kinnisvara pantimine)” * 2 (edaspidi – hüpoteegi seadus) kinnisasja pantimise lepingu (hüpoteegilepingu) alusel on üks pool pandipidaja, kes on kohustuse võlausaldaja hüpoteeklaenuga tagatud isikul on õigus saada selle kohustuse alusel võlgniku vastu oma rahalisi nõudeid teise osapoole – hüpoteegipidaja – hüpoteegiga hüpoteegiga hüvitatud kinnisvara väärtusest, välja arvatud föderaalseadusega kehtestatud eranditega.

Art. Hüpoteekiseaduse artikli 8 kohaselt sõlmitakse hüpoteeklaenuleping vastavalt Vene Föderatsiooni tsiviilseadustiku * 3 üldeeskirjadele lepingute sõlmimise kohta, samuti hüpoteegi seaduse sätetele.

1. HÜPOTEERIMISLEPINGU JÄRELDUS

Kooskõlas artikli 1 lõikega 1 Vene Föderatsiooni tsiviilseadustiku artikli 432 kohaselt loetakse leping sõlmituks, kui poolte vahel jõutakse kokkuleppe kõigis olulistes tingimustes kokkulepitud vormis. Olulised on tingimused lepingu eseme kohta, tingimused, mis on seaduses või muudes õigusaktides nimetatud seda tüüpi lepingute jaoks oluliseks või vajalikuks, samuti kõik need tingimused, mille osas tuleb ühe poole taotlusel kokkuleppele jõuda..

Hüpoteeklaenulepingu olulised tingimused sätestab seadusandja artikli 1 lõikes 1. Hüpoteeklaenude seaduse artikkel 9. Eelkõige tuleb hüpoteeklaenulepingus näidata hüpoteegi ese, selle hinnang, hüpoteegiga tagatud kohustuse olemus, summa ja tähtaeg. Sarnased sätted sisalduvad ka artiklis 1 Vene Föderatsiooni tsiviilseadustiku artikkel 339, mis on pühendatud pandilepingule.

Kui tehingu pooled ei jõua kokkuleppele ühes täpsustatud tingimustes või kui seda hüpoteeklaenulepingus puudub, loetakse viimane sõlmituks. Tuleks märkida, et lepingu tunnustamata jätmine, kui selles ei ole olulisi tingimusi või kui pooled ei suuda nendes tingimustes kokkuleppele jõuda, toob kaasa tehingu kehtetuse tagajärjed, mis on kehtestatud Art. Vene Föderatsiooni tsiviilseadustiku artikkel 167.

Kaaluge kehtivas seaduses sätestatud hüpoteeklaenulepingu olulisi tingimusi.

1.1. Hüpoteegilepingu objekt

Hüpoteeklaenude seadus artikli 2 lõikes 2 9 näeb ette, et hüpoteegi ese määratakse lepingus, märkides selle nime, asukoha ja kirjelduse, mis on selle objekti tuvastamiseks piisav.

Hüpoteeklaenulepingu kohaselt on art. Vene Föderatsiooni tsiviilseadustiku artikkel 130, mille õigused on registreeritud viisil, mis on kehtestatud kinnisasja õigustega ja sellega tehtavate tehingute riiklikuks registreerimiseks, sealhulgas:

1) maatükid, välja arvatud artiklis 1 nimetatud maatükid Hüpoteegi seaduse artikkel 63;
2) ettevõtted, samuti hooned, ehitised ja muu ettevõtluses kasutatav kinnisvara;
3) elamud, korterid ning elamute ja korterite osad, mis koosnevad ühest või mitmest isoleeritud ruumist;
4) suvilad, aiamajad, garaažid ja muud tarbimiseks mõeldud ehitised;
5) õhu- ja merelaevad, siseveelaevade ja kosmoseobjektid.

Tuleb märkida, et hüpoteekiseadusega (artikkel 63) ei lubata riigi või munitsipaalomandis olevatele kruntidele hüpoteeke..

Lisaks sellele ei ole lubatud hüpoteekida maatüki osa, mille pindala on väiksem kui Vene Föderatsiooni moodustavate üksuste õigustloovates aktides ja kohaliku omavalitsuse organite normatiivaktides kehtestatud miinimumsuurus maa jaoks, mis on ette nähtud eri otstarbeks ja lubatud kasutamiseks. Näiteks Moskva piirkonnas on kodanikele talurahva (talu) majanduse omamiseks antavate maatükkide minimaalne suurus 2,0 hektarit, aianduseks – 0,06 hektarit, veoautode kasvatamiseks – 0,04 hektarit ja suvilate ehitamiseks – 0 , 06 ha * 4.

Art. Hüpoteekiseaduse 69 lõike 1 kohaselt on ehitise või rajatise hüpoteekimine lubatud ainult samaaegse hüpoteegiga sama lepingu alusel maatükile, millel see ehitis või rajatis asub, või selle krundi selle osa suhtes, mis funktsionaalselt tagab hüpoteegiga hüpoteegiga seatud eseme, või selle maatüki või selle vastava osa, mis kuulub pantijale, üürile andmise õigusega. Selle artikli sätteid tuleb järgida ka juhul, kui krundile ehitatakse poolelioleva kinnisvara hüpoteek vastavalt Vene Föderatsiooni õigusaktide nõuetele..

Osa varast, mille jagamine on mitterahaline ilma eesmärki muutmata (jagamatu asi), ei saa olla hüpoteegi iseseisev objekt. Seda hüpoteeklaenude seaduse sätet on üksikasjalikult selgitatud Vene Föderatsiooni Kõrgema Arbitraažikohtu presiidiumi 28. jaanuari 2005. aasta teatise N 90 punktis 2 “Ülevaade hüpoteeklaenulepinguga seotud vaidluste lahendamise kohta vahekohtudes” (edaspidi – infokiri N 90) * 5. … Hüpoteegi esemeks võib olla eraldi ruum, mille õigused on iseseisva kinnisvaraobjektina ettenähtud korras registreeritud ja mis ei kuulu sellise ruumi pindala alla.

Lisaks sellele kohaldatakse sellise kinnisvara üürilepingu alusel üürniku õiguste pantimisel (üüriõigus) kinnisvara hüpoteegi seaduseid vastavalt, kuna vastasel juhul ei ole föderaalseadusega seda sätestatud ja see ei ole vastuolus üürisuhte sisuga.

Hüpoteeklaenulepingus peate täpsustama hüpoteegi eseme kirjelduse. Eelkõige täpsustatakse lepingus hüpoteegilepingu alusel panditud kinnisvara tüüp (hoone, ehitis, maatükk jne). Kinnisvara kirjeldamisel peate täpsustama:

– hüpoteegi eseme nimi, mis on märgitud kinnisasja riikliku registreerimise tunnistuses;
– kinnistu pindala;
– aadress, kus kinnisvara asub;
– kinnistu tingimuslik või katastritunnus.

Lõike 3 punkti 2 art. Samuti näeb hüpoteegi seaduse artikkel 9 ette, et kui hüpoteegi esemeks on hüpoteegipidajale kuuluv üüriõigus, tuleb üüritav vara hüpoteeklaenulepingus määratleda samal viisil, nagu oleks see ise hüpoteegi esemeks, ja tuleb näidata üüriperiood..

Maatüki hüpoteegi seadmisel tuleb kohaldada art. 21. juuli 1997. aasta föderaalseaduse N 122-FZ “Kinnisvaraõiguse ja sellega tehingute riikliku registreerimise kohta” * 6 (edaspidi – registreerimisseadus) 18, mis näeb ette dokumentide olemasolu, esinemist, lõpetamist, võõrandamist , peavad õigused kinnisvarale ja riiklikuks registreerimiseks esitatud õiguste piiramine (koormamine) vastama Vene Föderatsiooni õigusaktidega kehtestatud nõuetele ning kajastama kinnisvaraõiguse riiklikuks registreerimiseks vajalikku teavet Ühtses Riiklikus õiguste registris (edaspidi – USRR). Lisaks vastavalt artikli 2 lõikele 2 Vene Föderatsiooni maakoodeksi artikkel 8 lepingutes, mille objektiks on maa, näitab maa kategooriat. Artikli 2 lõike 2 kohaselt Maakoodeksi punkti 7 kohaselt kasutatakse maatükke vastavalt nende sihtotstarbele. Maade õiguslik režiim määratakse kindlaks vastavalt nende kuulumisele kindlasse kategooriasse ja lubatud kasutamisele vastavalt territooriumide tsoneerimisele, mille üldpõhimõtted ja kord on kehtestatud föderaalseadustega ja föderaalsete eriseaduste nõuetega.

Seetõttu tuleb maatükkide hüpoteegi seadmisel lepingus ära näidata maa kategooria ja maatüki lubatud kasutamise tüüp..

Hüpoteeklaenulepingus tuleb ära näidata ka õigus (vara, üür jms), mille alusel hüpoteegi esemeks olev vara kuulub hüpoteegipidajale, ning selle asutuse nimi, kes riiklikult kinnisvaraõigusi ja temaga tehinguid registreerib (edaspidi amet, õiguste riikliku registreerimise teostamine), kes registreeris pandipidaja selle õiguse.

1.2. Hüpoteegi eseme hindamine

Kooskõlas artikli 3 lõikega 3 Hüpoteekiseaduse artikli 9 kohaselt määratakse hüpoteegi eseme hindamine vastavalt Vene Föderatsiooni õigusaktidele pandipidaja kokkuleppel pandipidajaga vastavalt art. Hüpoteegi seaduse artikkel 67 ja see on hüpoteeklaenulepingus märgitud rahalises vormis.

Pandi eseme hindamine poolte kokkuleppel näib olevat üsna asjakohane, kuna ainult poolte kokkuleppel selle lepingu tingimuse kohta on võimalik saavutada selles õigussuhtes vastaspoolte huvide maksimaalne tasakaal * 7.

Riigi ja munitsipaalvara hüpoteegi seadmisel viiakse selle hindamine läbi vastavalt föderaalseadusega kehtestatud nõuetele või tema määratud viisil..

Riigi või munitsipaalomandis oleva kinnisvara mittetäieliku ehituse pantimisel hinnatakse selle kinnisvara turuväärtust.

Mõnikord osutavad pooled lepingus hüpoteeklaenu subjektile mitu hinnangut: näiteks STI hinnangulised kulud, pandipidaja direktorite nõukogu hinnangulised kulud ja osapoolte hinnangulised kulud. Sellega seoses oli ühel ajal tavaks tunnistada leping sõlmituks seetõttu, et hüpoteegi eseme hindamist ei määratud. Meie arvates pole see tava täiesti õige – tuleb arvesse võtta ainult poolte kokkuleppel antud hinnangut, ülejäänud teave on viidatud. Nüüd on selliste lepingute tunnustamata jätmise tava muutumas, kuid siiski on parem näidata lepingus ainult üks hinnang – poolte kokkuleppel * 8.

Selle seisukoha autoriga on võimalik eriarvamusel olla, kuna pooltel on õigus märkida mitu reitingut, kuid tingimusel, et on olemas hinnang, mille pooled on kokku leppinud. Näiteks tähistavad pooled maatükkide hüpoteegi seadmisel sageli maatüki normatiivset väärtust, sõltumatu hindaja hinnangulist turuväärtust, raamatupidamislikku väärtust ja lõpuks summat, mille võrra pooled hindasid hüpoteegi eset. Selle juhtumi põhipunkt on fraasis lepingus: “Pooled hindavad hüpoteegi eset.” Seda seisukohta kinnitab ka teabekiri nr 90. Täpsemalt ütleb selle punkt 19, et kui pooled osutavad hüpoteeklaenulepingus hüpoteegi eseme kohta mitu erinevat hinnangut, ei saa sellist lepingut pidada sõlmituks, kui on võimalik kindlaks teha, milline hinnangutest esindab seda. , mille pooled leppisid kokku hüpoteeklaenulepingu olulise tingimusena.

1.3. Hüpoteegiga tagatud kohustuse sisu, suurus ja kestus

Vastavalt artikli 4 lõikele 4 Hüpoteekiseaduse § 9 kohaselt tuleb hüpoteeklaenulepingus nimetada hüpoteegiga tagatav kohustus, näidates ära selle summa, tekkimise aluse ja täitmise tähtaja. Juhtudel, kui see kohustus põhineb mis tahes lepingul, tuleb näidata selle lepingu pooled, selle sõlmimise kuupäev ja koht. Kui hüpoteegiga tagatud kohustuse suurus tuleb tulevikus kindlaks määrata, tuleb hüpoteeklaenulepingus näidata selle määramise kord ja muud vajalikud tingimused.

Seega on hüpoteeklaenulepingus määratletud kõik põhikohustuse olulised tingimused, mille toetuseks hüpoteek antakse.

Kui hüpoteegiga tagatud kohustus tuleb täita osade kaupa, tuleb hüpoteeklaenulepingus näidata vastavate maksete tingimused (sagedus) ja nende summad või tingimused, mis võimaldavad neid summasid kindlaks määrata.

Artikli 6 lõike 6 kohaselt Kui hüpoteegipidaja õigused kinnitatakse hüpoteegiga, märgitakse hüpoteegi seaduses 9, kui see on hüpoteeklaenulepingus märgitud, välja arvatud hüpoteegi seadusest tuleneva hüpoteegi seadmise korral..

Varem üksikasjalikult käsitletud hüpoteekiküsimused * 9.

2. RIIGI HÜPOTEERIMISLEPINGU REGISTREERIMINE

Vastavalt artikli 1 lõikele 1 Hüpoteekiseaduse § 10 kohaselt sõlmitakse hüpoteeklaenuleping kirjalikult ja see tuleb riiklikult registreerida. Kokkulepe, milles puuduvad mis tahes käesoleva artikli esimeses peatükis täpsustatud andmed või mis rikub hüpoteegi seadmise ja väljaandmise eeskirju, mis on sätestatud artikli 4 lõikes 4. Hüpoteekiseaduse § 13 kohaselt ei kuulu hüpoteeklaenulepingu registreerimine riiklikult.

Viidatud artikkel on muutunud seoses 30. detsembri 2004. aasta föderaalseaduse nr 216-FZ vastuvõtmisega, millega kaotati kohustuslik nõue hüpoteeklaenulepingu notariaalselt tõestamiseks. See asjaolu vähendas lepingupoolte kulusid ja lühendas selle sõlmimise tingimusi..

Hüpoteeklaenulepingute notariaalselt tõestamise nõuet peeti põhjendamatuks, kuna notariaalselt tõestatud institutsioon dubleeris tegelikult riikliku registreerimise funktsioone. Õiguste riiklikku registreerimist teostavale asutusele kehtestamine ja registreerimisele kuuluva tehingu seaduslikkuse kontrollimise kohustus (registreerimisseaduse artikli 13 punkt 1) langes kokku sama ülesandega, mis lasub notaril (11. veebruaril notaritele pakutavate Vene Föderatsiooni õigusaktide aluste artikkel 1). 1993 N 4462-1 * 10).

Lisaks materiaalsetele kuludele tekkisid hüpoteeklaenudest osavõtjatele kahes protseduuris korraga (notariaalselt tõestamine ja riiklik registreerimine) olulised ajakulud. See asjaolu tõstis hüpoteeklaenude maksumust, vähendas nende kättesaadavust elanikkonnale ja pidurdas selle tagajärjel hüpoteeklaenude turu arengut..

Teisalt seab see romaan pooltele lepingu sõlmimisel lisanõudeid. Nad peavad hüpoteeklaenulepingu õigesti koostama, et õigusi riiklikult registreerivalt organilt ei tekiks küsimusi. Arenenud hüpoteeklaenude süsteemi juuresolekul langeb kodanikele laenu andmisel ja hüpoteeklaenulepingute sõlmimisel laenuvõtja õigusvõime kontrollimise ja tahteavalduse puudumise ülesanne krediidi- ja muudele organisatsioonidele, kuna nende huvides on tagada lepinguliste suhete nõuetekohane täitmine * 11..

Pooled saavad aga iseseisvalt ja vabatahtlikult kl. 2 lk 2 art. Vene Föderatsiooni tsiviilseadustiku artikli 163 alusel tuleb otsustada nende sõlmitud hüpoteeklaenulepingu notariaalne kinnitamine. Sel juhul on notari määr: 200 rubla. – kui hüpoteegilepingu esemeks on eluruum, ja 0,3% hüpoteegilepingu summast, kuid mitte rohkem kui 3000 rubla. – kui hüpoteegi esemeks on muu kinnisvara, välja arvatud laevad ja lennukid, samuti siseveelaevad.

Veelgi enam, vastavalt artikli 1 lõikele 1 Hüpoteekiseaduse § 20 kohaselt toimub hüpoteeklaenulepingust tuleneva hüpoteegi riiklik registreerimine pandipidaja ja pandipidaja ühise avalduse alusel. Notariaalselt tõestatud hüpoteeklaenulepingust tulenev hüpoteegi riiklik registreerimine toimub pandipidaja või pandipidaja avalduse alusel..

Hüpoteegilepingu riikliku registreerimise eeskirjade eiramine toob kaasa selle kehtetuse. Sellist lepingut peetakse õigustühiseks (hüpoteegi seaduse artikli 10 lõige 3, punkt 1).

Hüpoteeklaenuleping loetakse sõlmituks ja see jõustub selle riikliku registreerimise hetkest.

Kui hüpoteeklaenuleping on lisatud laenu või muusse lepingusse, mis sisaldab hüpoteegiga tagatud kohustust, peavad selle vorm ja riiklik registreerimine vastama hüpoteeklaenulepingule kehtestatud nõuetele.

Kui hüpoteeklaenulepingus on märgitud, et hüpoteegiga kinnitatakse pandipidaja õigused, siis koos sellise lepinguga esitatakse hüpoteek asutusele, kes teostab õiguste riiklikku registreerimist. Kui vastava lepingu sõlmimisega kaasneb seaduse alusel hüpoteegi tekkimine, siis hüpoteegi vormistamise korral esitatakse vastav leping ja hüpoteek.

2.1. Hüpoteegilepingu riikliku registreerimise kord

Nagu varem mainitud, toimub lihtsal kirjalikul kujul sõlmitud hüpoteeklaenulepingu riiklik registreerimine pandipidaja ja pandipidaja ühise avalduse alusel. Kui hüpoteeklaenuleping on sõlmitud notariaalselt, siis riikliku registreerimise teostamiseks piisab pandipidaja või pandipidaja avaldusest.

Milliseid dokumente on vaja hüpoteegilepingu riiklikuks registreerimiseks?

Vastavalt artikli 1 lõikele 1 Hüpoteegi seadusest 20 tulenev hüpoteegi riikliku registreerimise hüpoteeklaenulepingu alusel esitatav hüpoteek tuleb esitada:

– hüpoteeklaenuleping ja selle ärakiri;
– hüpoteeklaenulepingus manusena nimetatud dokumendid;
– riigilõivu tasumist tõendav dokument;
– muud hüpoteegi riiklikuks registreerimiseks vajalikud dokumendid vastavalt Vene Föderatsiooni õigusaktidele kinnisvaraõiguse ja sellega tehtavate tehingute riikliku registreerimise kohta.

Esitamine hüpoteegilepingu riiklikuks registreerimiseks

Tuleb märkida, et hüpoteeklaenude seaduse säte hüpoteeklaenulepingu eksemplaride arvu kohta, mis tuleb esitada riiklikuks registreerimiseks, on vastuolus artikli 5 lõikega 5. Registreerimisseaduse artikkel 18. Eelkõige näeb registreerimisseaduse täpsustatud norm ette, et õiguste riiklikuks registreerimiseks vajalikke dokumente, mis väljendavad lihtsal kirjalikul kujul tehtud tehingute sisu ja mis on õiguste olemasolu, esinemise, lõppemise, üleandmise, piiramise (koormamise) riikliku registreerimise aluseks, ei esitata vähem kui kahes originaaleksemplaris, millest üks pärast õiguste riiklikku registreerimist tuleb autoriõiguse omanikule tagastada, teine ​​asetatakse tiitlidokumentide korral.

Praktikas lahendatakse see vastuolu järgmiselt. Juhul, kui hüpoteeklaenuleping on sõlmitud notariaalselt, kohaldatakse hüpoteegi seaduses sätestatut, s.o. hüpoteeklaenulepingu originaal ja selle notariaalselt kinnitatud ärakiri esitatakse riiklikuks registreerimiseks, mis asetatakse omandiõiguse dokumentide korral. Juhul, kui leping koostatakse lihtsas kirjalikus vormis, kohaldatakse registreerimisseaduse sätet, s.o. riiklikuks registreerimiseks esitatakse vähemalt kaks hüpoteeklaenulepingu originaaleksemplari, kusjuures üks eksemplar pannakse omandiõiguse dokumentide puhul.

Lihtsas kirjalikus vormis sõlmitud hüpoteeklaenulepingus näib olevat asjakohane märkida selle sõlmimise eksemplaride arv, samas kui on vaja märkida, et üks eksemplar koostati asutusele, mis tegeleb õiguste riikliku registreerimisega.

See soovitus on rakendatav ka notariaalselt tõestatud hüpoteeklaenulepingu puhul, kuid siis esitatakse registreerimiseks vähemalt kaks lepingu originaaleksemplari, millest üks on õiguste riiklikku registreerimist teostavale asutusele või lepingus (notariaalses vormis) on märgitud, et õiguste riiklikku registreerimist teostav asutus esitatakse lepingu koopia.

Esitamine manusena hüpoteeklaenulepingus nimetatud dokumentide riiklikuks registreerimiseks

Sel juhul räägime hüpoteeklaenulepingus täpsustatud dokumentidest lepingu lisana. Praktikas võivad need olla mitmesugused dokumendid: alates maatüki katastriüksuse plaanist kuni kinnisvaraobjekti hindamise aruandeni.

Riiklikule registreerimisele dokumentide esitamisel tuleb juhinduda par. 4 lk 5 art. Registreerimisseaduse artikkel 18, mis näeb ette, et muud õiguste riiklikuks registreerimiseks vajalikud dokumendid (välja arvatud riigiasutuste aktid ja kohalike omavalitsuste organite aktid, samuti kinnisvaraõigust kehtestavad kohtud) esitatakse vähemalt kahes eksemplaris, üks neist mis – originaal pärast õiguste riiklikku registreerimist tuleb autoriõiguse omanikule tagastada.

Lisaks esitatakse õiguste riiklikuks registreerimiseks riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste organite aktide koopiad ning kinnisvaraõigust kehtestavad kohtute aktid vähemalt kahes eksemplaris, millest üks tuleb pärast õiguste riiklikku registreerimist tagastada autoriõiguse valdajale..

Riigilõivu tasumist tõendava dokumendi riikliku registreerimise esitamine

Kooskõlas artikli 22 lõikega 22 Vene Föderatsiooni maksuseadustiku punkti 333.33 kohaselt tasutakse riigilõiv riikliku registreerimise eest järgmistes summades:

1) hüpoteeklaenuleping, sealhulgas kande tegemine riigi kinnisvaraõiguse ja sellega tehtavate tehingute registrisse hüpoteegi kui kinnisvaraõiguse koormamise kohta:
üksikisikud – 500 rubla; organisatsioonid – 2000 rubla;

2) hüpoteeklaenulepingu muutmise või lõpetamise lepingud, sealhulgas asjassepuutuvate muudatuste tegemine kinnisvaraõiguse ühtne riiklikus registris ja sellega tehtavate tehingute kohta:
üksikisikud – 100 rubla;
organisatsioonid – 300 rubla..

Juhul kui üksikisiku ja juriidilise isiku vahel sõlmitakse hüpoteeklaenuleping või leping, mis sisaldab hüpoteeklaenulepingut, millega tagatakse kohustuse täitmine, välja arvatud leping, mis eeldab hüpoteegi tekkimist seaduse alusel, sissenõutakse juriidiliselt oluliste toimingute eest riigilõivu summas, mis on kehtestatud üksikisikud.

Võttes arvesse artikli 6 lõike 5 punkti 4 sätteid Vastavalt registreerimisseaduse artiklile 18 esitatakse riigilõivu tasumise dokument vähemalt kahes eksemplaris, millest üks on originaal pärast õiguste riiklikku registreerimist tuleb autoriõiguse omanikule tagastada.

Hüpoteegi riiklikuks registreerimiseks vajalike dokumentide riikliku registreerimise esitamine vastavalt Vene Föderatsiooni õigusaktidele kinnisvaraõiguse ja sellega tehtavate tehingute riikliku registreerimise kohta

Para. 3 lk 1 art. Vastavalt registreerimisseaduse artiklile 13 teostatakse õiguste riikliku registreerimise ajal dokumentide juriidilist läbivaatust ja tehingu seaduslikkuse kontrollimist. Arvestades asjaolu, et registreeriv asutus teostab tehingu seaduslikkuse juriidilise kontrolli, on hüpoteegilepingu riiklikuks registreerimiseks vaja esitada selle tehinguga seotud dokumendid.

Näiteks vastavalt artikli 1 lõikele 1 26. detsembri 1995. aasta föderaalseaduse N 208-FZ “Aktsiaseltside seadus” (edaspidi – aktsiaseltside seadus) 78 kohaselt on suur tehing tehing (sh laen, krediit, pant, käendus) või mitu omandamisega seotud omavahel seotud tehingut , võõrandamine või võimalus, et ettevõte võõrandab otseselt või kaudselt vara, mille väärtus on vähemalt 25 protsenti ettevõtte varade raamatupidamislikust väärtusest. Lisaks, vastavalt artikli 1 lõikele 1 Aktsiaseltside seaduse § 79 kohaselt peab olulise tehingu heaks kiitma ettevõtte juhatus (nõukogu) või aktsionäride üldkoosolek. Sellega seoses on riikliku registreerimise jaoks vaja esitada dokumendid suurema tehingu heakskiitmise kohta või dokument, mis kinnitab, et hüpoteek ei ole pandipidaja jaoks oluline tehing.

Kui pandipidaja on eraisik, tuleb riiklikuks registreerimiseks esitada pandipidaja nõusolek hüpoteegilepingu sõlmimiseks või dokument, mis kinnitab, et pandipidaja ei ole abielus või ei olnud omandiõiguse (üüriõiguse) saamise ajal olemas. See nõue tuleneb artikli 3 punktist 3. Vene Föderatsiooni perekonnaseadustiku artikkel 35, mis näeb ette, et selleks, et üks abikaasadest saaks lõpule viia kinnisvara võõrandamise tehingu ja tehingu, mis nõuab seadusega kehtestatud korras registreerimist, on vaja saada teise abikaasa notariaalselt kinnitatud nõusolek..

Lisaks on hüpoteegilepingu riikliku registreerimise ajal vaja registreerivale asutusele esitada:

– tehingu poolte asutamisdokumendid (juriidiliste isikute puhul) (registreerimisseaduse artikli 16 punkt 4);
– volikiri ja muud dokumendid, mis kinnitavad hüpoteeklaenulepingu ja laenulepingu sõlminud tehinguosaliste esindajate volitusi;
– kinnisvaraobjekti tehniline pass (registreerimisseaduse artikli 17 lõige 10, punkt 1);
– maatüki katastriplaan (registreerimisseaduse artikli 17 lõige 10, punkt 1);
– muud riiklikuks registreerimiseks vajalikud dokumendid.

3. HÜPOTEENISOKKULEPPE RIIGI REGISTREERIMISE PEATAMISE JA (VÕI) KEELDUMISE PÕHJUSED

Peamine põhjus, mis takistab hüpoteegilepingu riiklikku registreerimist, on kõigi vajalike dokumentide esitamata jätmine. Näiteks ei esitata alati riiklikult registreerimiseks kõiki volitusi, mis kinnitavad tehingu poolte esindajate volitusi..

Praktikas on juhtumeid, kui esitatud dokumentide õigusliku läbivaatamise käigus ilmnevad lahknevused hüpoteegi eseme kirjelduses. Juhtub, et pärast kinnisvaraobjekti omandiõiguse riiklikku registreerimist on hüpoteegi eseme kirjelduses tehtud muudatusi (näiteks on muutunud kinnisvaraobjekti inventeerimisnumber või aadress). Sel juhul on vaja USRR-is muudatusi teha.

Pole harvad juhtumid, kui hüpoteeklaenulepingu, mille objektiks on õigus maatükki rentida, riikliku registreerimise käigus selgub õigusliku ekspertiisi käigus artikli 1 punkti 1.1 rikkumisest. Hüpoteegi seaduse artikkel 62. Eelkõige vastavalt sellele lõikele, kui maatükk antakse üürilepingu alusel üle kodanikule või juriidilisele isikule, on maatüki üürnikul õigus maatüki üürilepingu tähtaja jooksul kinnistu üüriõigust pantida. Seda sätet rikkudes antakse rentimisõigus hüpoteeklaenuperioodile, mis ületab rendiperioodi. See tähendab, et antud juhul sõlmiti laenuleping perioodiks, mis ületas rendiperioodi.

Sageli võetakse riiklikuks registreerimiseks hüpoteeklaenulepinguid, mis ei vasta hüpoteekiseaduses sätestatud nõuetele. Samal ajal peatatakse nende lepingute riiklik registreerimine vastavalt registreerimisseadusele. Seejärel sõlmivad kokkuleppe pooled hüpoteegilepingu riikliku registripidaja märkuste kõrvaldamiseks täiendava lepingu. Sel juhul, võttes arvesse artikli 2 lõiget 2 Hüpoteekiseaduse § 10 kohaselt ei saa hüpoteeklaenulepingu lisakokkulepet sellisena käsitada, kuna hüpoteegilepingu poolte õigused ja kohustused tulenevad selle lepingu riikliku registreerimise hetkest. Järelikult tekivad pooltevahelised õigussuhted alles hüpoteeklaenulepingu riikliku registreerimise hetkest ja neis pole võimalik muudatusi teha. Seega on võimatu täiendava lepingu sõlmimisega teha muudatusi ja täiendusi hüpoteeklaenulepingus, mida ei registreerita.

Hinnake artiklit
( Reitinguid pole veel )
Lisage kommentaare

;-) :| :x :twisted: :smile: :shock: :sad: :roll: :razz: :oops: :o :mrgreen: :lol: :idea: :grin: :evil: :cry: :cool: :arrow: :???: :?: :!: