Peetri ja Pauli kindlus: Põhja-Kreml ja “Vene Bastille”

Kui Kreml on kahtlemata kõige ikoonilisem ja staatusehitis Moskvas, siis Peterburis saavad kaks arhitektuurikompleksi võistelda linna ajaloole tohutult mõju avaldanud kuulsaimate ehitiste tiitli nimel – Talvepalee, mis aastaid oli Vene keisrite residents, ning Peetruse ja Pauluse kindlus.

Bortsov Sergei. Peeter aprill. 2011

Näib, et vaatamata kõigile Talvepalee vaieldamatule teenimisele oleksid Peetrus ja Paulus selles vaidluses võitnud, kuna just selle struktuuri ehitamisest algab põhjapealinna ajalugu, saab Peetri ja Pauli kindlus konkureerida Moskva Kremliga olulisuses, mastaabis, ja just tema ajalugu on täis saladusi, legende ja saladusi, nagu Moskva vürstide muistse elukoha ajalugu.

Peetri ja Pauli kindluse rajamine

Esimesed Peetri ja Pauli kindlusega seotud mõistatused ilmusid selle rajamise etapis. Isegi selle ehitamise koha valiku osas pole endiselt üht ja domineerivat versiooni. Kõik teavad lugu sellest, kuidas Peeter Suur kõndis mööda Neeva kallasid, valides endale sobiva koha ja tema sõnad “Siin saab olema linn!” Pole aga täpselt teada, miks just Hare Island sai keisri valikuks (ja kas ta tegi seda ise)..

Ühe versiooni kohaselt valis Peeter jänesesaare vanema poolt, kes elas erakuna Solovetski kloostris, samuti Zayatsky saarel ja ennustas keisri saatust. Kui Peeter Suur tuli Põhjapealinna asutamise kohta valima, tundus kahe saare nimede kokkulangevus talle piisav põhjus siinse Peetri ja Pauli kindluse rajamiseks..

Teiste versioonide kohaselt olid keisri otsust mõjutanud märgid kas jänesed, mis pääsesid üleujutusest ja hüppasid otse Peetri saabasse, või kotkad, mis tegid Vene valitseja silme all kaks ringi selle koha kohal, kuhu hiljem linnuse müürid püstitati..

Teine versioon ütleb, et linnuse alusel polnud Peetrust üldse kohal, mida tõendab pommitajaettevõtte ajakiri, milles keiser kanti kapteni staatusesse. Kuid on ebatõenäoline, et Peeter võiks usaldada nii olulise küsimuse nagu oma tulevase pealinna asukoha valimine kellelegi teisele..

Olgu kuidas on, koht valiti üldiselt üsna hästi ja 16. mail 1703 peetakse Peetri ja Pauli kindluse esimese kivi panemise päeva ka Peterburi rajamise päevaks.

Muide, ärge arvake, et Peeter Suur otsustas nimetada uus linn oma auks, ei, Peterburi (alguses üsna hollandi keeles Zancht-Peter-Burkh) sai keisri kaitsepühaku – Püha Peetruse – nime.

Hoone

Peetri ja Pauli kindluse ehitusega on seotud ka palju müüte, millest esimene räägib läbitungimatutest soodest ja kõrbest, mis asusid selle rajamise kohas. Tegelikult asusid 18. sajandi alguses mitmed külad ja asulad juba tulevase Peterburi territooriumil ning Zayachiy saart nimetatakse tolle aja kirjalikes tunnistustes kohaks, mis on “äärmiselt mugav ja kuiv”..

Muidugi olid Peetri ja Pauli kindluse püstitamise raskused täiesti piisavad ning inimeste ohverdused said tõesti vallutatud rootslaste ja pärisorjade raske töö lahutamatuks osaks. Soomlased, kes külastasid neid kohti sageli ja olid ehituse kiirusest hämmastunud, rääkisid, et kõigepealt ehitas hiiglane linna taevasse ja langetas selle siis oma peopessa maapinnale..

Juba 29. juunil, Peetri ja Pauli päeval, ehitati tulevase Peetri ja Pauli katedraali kohale väike kabel ja kui 16. maid peetakse Peterburi asutamise päevaks, siis sellest päevast sai tema ristimise päev. Siis leidis oma nime ka kaks austatud pühakut saanud linnus.

Algselt maapinnast ehitatud ehitise rammid hävisid Neeva regulaarsete üleujutuste tõttu, seetõttu otsustati aasta pärast ehituse algust Peetri ja Pauli kindlus ümber ehitada ja püstitada selle põhikonstruktsioonid kivist.

Kavades oli linnus ebaregulaarne kuusnurk, mis põhimõtteliselt kordas Jänese saare piirjooni. Kompleksi nurkades oli 6 kardinatega ühendatud bastioni – kindluse müürid. On legend, et seda kuju ei valitud juhuslikult ja see kujutab endast pentagrammi, mis pidi tulevast linna kaitsma rünnakute ja katastroofide eest..

Pealvaade Peetri ja Pauli kindlusele

Üht bastioni, mille ehitust isiklikult juhendas Peeter, hakati nimetama “tsaari bastioniks” ja seejärel “Peetri Suure bastioniks”, ülejäänud said nime tsaari kaastöötajate järgi – “Narõškinski”, “Zotovi”, “Trubetskoje”, “Golovkinski” ja “Menšikovi” järgi. Hiljem nimetati mõned neist ümber uute Vene autokraatide taevaste patroonide auks..

Kõigepealt otsustati tugevdada Peetri ja Pauli kindluse põhjaosa kui kõige nõrgemat. Põhja pealinnas kasutatud ehitustehnoloogiad olid Venemaa jaoks täiesti uued. “Kindluse” seinte paksus oli umbes 20 meetrit, tellistest müüri laius oli 5-6 meetrit ja kihi keskosa täideti maa ja purustatud tellisega. “Petropavlovka” seinu tõstetakse 12 meetri kõrguseks, igale neist oli kavas paigutada 50–60 suurtükiväe.

Peetri ja Pauli kindluse müürid – Aleksejevski Ravelin

Mitte ilma salajaste lõikudeta, mille olemasolust teadsid vaid usaldusväärsed ohvitserid. Nende säilmeid leiti hiljem rekonstrueerimise käigus mitu korda..

Peetri ja Pauli kindluse ehituse ajaloos on huvitav ka see, et mõnda aega oli vanaisa A.S. Puškin – A.P. Hannibal, kes oli Peeter Suure ristipoeg. Tema all viidi läbi üksikute kindluste sildamine kiviplaadi või tellisega.

Kindlus oli täielikult valmis alles 1740. aastal, isegi pärast Peetri surma ja Katariina Esimese, teise Peetruse ja Anna Ioannovna troonipärimist, ehitamine ei peatunud.

Panoraam Peetri ja Pauli kindlusest

Just Peetri ja Pauli kindluses asus ka Venemaa keisririigi rahapada – Peterburi rahapaja kompleks püstitati aastatel 1796-1805 arhitekt A. Porto järgi.

Huvitav on see, et linnuse keskuseks saanud Peetri ja Pauli katedraal on ilmekas näide uuest arhitektuuristiilist – nn Peetri barokist, mis on orienteeritud Saksa ja Hollandi arhitektuuri näidistele, kuid sellel on ka eristavaid jooni: piltide selgus, dekoratsiooni vaoshoitus ja mis kõige tähtsam – lahkumine Moskva jaoks traditsioonilised arhitektuuritehnikad. Peeter tahtis näha oma Põhja pealinna täiesti erinevalt “valgest kivist”, mida keiser vihkas, ja see õnnestus tal üsna hästi. Domenico Trezzinist sai Peetri ja Pauli katedraali arhitekt.

Peterburis on ka teisi hooneid, millest on saanud näide “Petrine barokist” – Menšikovi palee, Kunstkamera, Kikina kojad.

Peetri ja Pauli katedraal

Selle tulemusel tekkis ekspertide sõnul Zayachy saarel kompleks, mida ei saa võrrelda Moskva Kremliga, ehkki selliseid analoogiaid esineb sageli: Peetri ja Pauli kindlus polnud kunagi linn ja tsaaride residents, nagu iidne Kreml, on selle ehituse eesmärk ja ajalugu oma eesmärgiga üsna sarnased kuulus Rooma kapitoolium – eraldi koht, kus linna peamine tempel ja vangla loodi linna kaitseks.

“Vene Bastille”

Peetri ja Pauli kindlus ei mõistnud kunagi oma algset eesmärki – kaitsta põhjapealinna rootslaste ja teiste agressorite eest – selle paksu müüri ei rünnatud kunagi. Kuid vangla “Petropavlovka” sai kohe ja jäi seda sajandeid. Ja see linnuse määramine varjutas kõiki teisi, mida tõendab nimi “Vene Bastille”, mille Prantsuse saadik andis 1717. aastal Peetri ja Pauli kindlusele, kui salajane kantselei siia kolis ja juurdlusvangla avati.

Enne kasemattide ja “kaevukambrite” avamist vangistati võimude ees süüdi olnud Venemaa põhjaosa elanikud põranda ja katuseta palkmajades, hüüdnimega pigem ebaõnn või vaesus, nii et “tsiviliseeritud” vangla ilmumine tuli kasuks..

Peetri ja Pauli kindluse esimesed vangid olid 22 meremeest 1717. aastal kummalistes oludes uppunud laevast “Revel”. Esimene poliitvang oli Hetman Mazepa vennapoeg Andrei Voinarovsky, kes veetis “Peetri ja Pauli kindluses” üle 5 aasta ja hukkus seejärel Siberi avarustes..

Peetri ja Pauli kindluse üks kuulsamaid (ja kurvalt) vange oli Tsarevitš Aleksei, Peeter Suure poeg, keda süüdistati riigireetmises, piinati ja salapäraselt suri enne tema hukkamist..

Peeter Suur küsib Tsarevitš Aleksei, kunstnik Nikolai Ge

“Kindluse” kõige kohutavam vangla – Salamaja – asus Aleksejevski raveliinil (kolmnurgakujuline abilinnus, mille ülaosa oli vaenlase poole suunatud) ning üldiselt teenisid Peetri ja Pauli kindlus õigustatult riigi kuulsaima ja süngeima kasemaalase maine..

Erinevatel aegadel said “Petropavlovka” vangideks dekabristid, Narodnaja Volja, petrashevistid, anarhistid ja sotsiaaldemokraadid. Juhtusin, et minust saab kindluse vang A.N. Radishchev, P.A. Kropotkin, A. Lestok, S.G. Nechaev, F.M. Dostojevski, D.I. Pisarev, N.G. Tšernõševski, M. Gorki. Vanglaruumidena ei kasutatud mitte ainult Aleksejevski raveliini, vaid ka kasematte, kindluse müüre ning Trubetskoje ja Zotovi bastione..

Kindluse üks kuulsamaid vange oli printsess Tarakanova, kes nimetas end Elizaveta Petrovna tütreks ja sattus 1775. aastal Trubetskoje bastioni. Sellega on seotud legend, et järgmise Neeva üleujutuse ajal 1777. aastal suri linnusesse uppunud rohkem kui 300 vangi, kuid printsess suri tarbimisest palju varem ning linnuste üleujutused toimusid Vasilievski saarel, mõjutamata seejuures Petropavlovka kasemaate. Bastioni ümber tiirlev legend, enamasti vihmase ilmaga, eksisteerib legend printsessi kummituse kohta.

Peetri ja Pauli kindluse vangid kirjeldavad kasemattide ruume ideaalse kohana vangile psühholoogilise surve avaldamiseks – madalad laed, niisked seinad, igavene hämarus. Sellele tasub lisada sõdurite pidev kohalolek, varud, põhiliste mugavuste puudumine ja võib ette kujutada selliste “vangide”, eriti üllasünnitajate õudust, kes satuvad sellistesse tingimustesse. Muide, aadlike kehalised karistused kaotati alles 1762. aastal..

Peetri ja Pauli kindluse kasemaad

Peetri ja Pauli kindluses olid enamasti siiski tavalised, üsna mugavad aknad ja ahi, piisavalt kuivad ja soojad rakud..

Pärast 1917. aasta riigipööret läks “Petropavlovka” garnison enamlaste poolele ja linnuse uuteks vangideks said poliitvangid ning selle territooriumil viidi läbi hukkamisi. Nii hukati siin neli suurvürsti: Nikolai Mihhailovitš, Pavel Aleksandrovitš, Georgi Mihhailovitš ja Dmitri Konstantinovitš..

Romanovite haud

Peetri ja Pauli katedraal pole mitte ainult kõrgeim tempel Venemaal (hoone kõrgus koos torni ja ingliga on 122,5 meetrit), vaid ka Romanovi perekonna haud. Esimene Peetri ja Pauli kindlusesse maetud autokraat oli Peeter Suur ise ja pärast seda kõik ülejäänud Venemaa keisrid, välja arvatud Peeter Suur (Peetri Suure pojapoeg maeti Moskva Kremli Peaingelkatedraali) ja troonilt riisutud ja tapetud John Antonovitš (Ivan Shestoy). aastal Shlisselburgis.

Huvitav on see, et Peetri ja Pauli katedraalis on ka Katariina Teine, kelle vaikival nõusolekul tapeti keiser Peeter Kolmas, ja Aleksander Esimene, kes on kaudselt süüdi oma isa Pauluse Esimese mõrvas, ja traagiliselt surnud autokraadid ise.

Romanovite haud Peetri ja Pauli katedraalis

1865. aastal asendati kõik hauakivid sama tüüpi valgete marmorist sarkofaažidega, millel on kullatud pronksristid, ja keiserlikke sarkofaage kaunistavad kahe otsaga kotkad..

Aja jooksul kasvas Romanovite nekropol nii palju, et 19. sajandi lõpus hakati ehitama eraldi hoonet – suurhertsogi hauakambrit, mille ehitamine viidi lõpule 1908. aastal..

Suurhertsogi haud

1915. aastal maeti hauakambrisse suurvürst Konstantin Romanov, siis seoses enamlaste võimuletulekuga 1992. aastani ei maetud Peetri ja Pauli katedraali.

20. sajandi lõpus maeti paljud välismaal hukkunud Romanovite pere liikmed hauaplatsile. Nii toimus 2006. aastal hauakambris Kopenhaagenis 1928. aastal surnud keisrinna Maria Feodorovna ümbermatmistseremoonia..

Veel üks Peetri ja Pauli kindluse legend on seotud Romanovite hauaga – ajaloolane vürst Dmitri Šakovskoi avaldas arvamust, et kõik keiserliku perekonna liikmete sarkofaagid on tühjad. See versioon tekkis tänu sellele, et keiser Aleksander Esimene ei tahtnud oma isa Pauluse Esimese kõrvale matmist ning ta käskis oma haual asuda Gruzino külas. Sellel versioonil pole aga kinnitust ja tõenäoliselt on see veel üks paljudest Peetri ja Pauli kindluse müütidest. Lisaks avati 1994. aastal Nikolai II venna, suurvürst Grigori Aleksandrovitši haud (Jekaterinburgi lähedal leiti säilmete võrdlev analüüs) – tuhk oli omal kohal.

Teine mõistatus on Venemaa viimase keisri perekonna säilmete ümbermatmine, mis toimus Peetri ja Pauli katedraalis 1998. aasta juulis. Jäänute üle peetakse endiselt vaieldamisi säilmete autentsuse üle ja õigeusu kirik märgib, et kuigi Nikolai II perekond oli pühade märtrite hulka kuulunud, pole nende haudadel veel imelist paranemist toimunud..

Keiserliku pere haud Peetri ja Pauli katedraalis

Kuid keiser Pauluse Esimese sarkofaagi peetakse imetlusväärseks – seda oma põsega katsudes saab terveneda hambavalu.

“Petropavlovka” legendid ja faktid

Kuna isegi esimese ja teise maailmasõja ajal polnud vaja Peetri ja Pauli kindluse vaenlaste rünnakuid tagasi lükata, sai kompleks kohe pärast ehitust teistsuguse staatuse – just siin peeti Vene relvade võitude auks ilutulestikku ja mitmesuguseid pidustusi tähistati laialdaselt. Mõnda aega oli Peetri ja Pauli kindlus ka senati asukoht, siin asusid sõjaministeeriumi kontorid ja muud riigiasutused..

Ainus kord, kui linnus reaalses ohus oli, oli 8. november 1925, kui Leningradi Nõukogude Nõukogu otsustas “Petropavlovka” täielikult hävitada ja selle asemele tavalise staadioni ehitada. Õnneks see määrus peagi tühistati..

Huvitav lugu ja veel üks legend seostub ka Peetri ja Pauli kindluse kõrgeima ehitisega – katedraaliga, mille tornil asuv ingel on juba ammu muutunud Peterburi sümboliks. 3,2 meetri kõrguse ingli ilmumise aeg ja 3,8 meetri pikkune tiivaulatus pole täpselt kindlaks tehtud – keisrinna Katariina II valitsusajal või veel Peeter Suure all.

Algselt oli ingel kindlalt torni külge kinnitatud, ei teeninud seda kui tuulelipp ja kannatas sageli tugeva tuule käes. 1830. aastal kaldus kuju pärast tormi nii palju, et võis lihtsalt alla kukkuda. Katusemeister Pjotr ​​Teluškin suutis trossi abil tellinguteta torni tippu ronida ja ingli kinnitada. Legendi järgi anti talle sellise teose eest 5 tuhat rubla ja õigus tasuta klaasile viinale kõigis Põhja pealinna kõrtsides. Alguses kasutas ta selleks kirja, kuid kuna dokument kaotati sageli, panid võimud lõpuks Telushkini lõua paremale küljele häbimärgi. Kõrtsi sisenedes lõi katusemeister lihtsalt sõrmi kustumatu sildi pihta, kust tuli tuntud joomist kutsuv žest. Selline auhind ei tulnud talle siiski kasuks – mõne aasta pärast jõi Teluškin lihtsalt ise ära ja suri..

Ingel Peetri ja Pauli katedraali tornis

Muide, Admiraliteedi tornis olevat laeva parandas ka Pjotr ​​Teluškin..

Peetri ja Pauli katedraalis asub ka maailma suurim kellade kollektsioon, peamiselt Hollandi ja Venemaa teostest. 1725. aastal püstitati katedraali kellatorni teisele astmele vene kellatorn, mille kellatorn oli teenistuse alguseks kõigile Peterburi kirikutele. Aastal 1937 üritasid võimud kõlakella kariljoni häälestada, et täita “Internationale”, ning aastatel 1952–1989 helistasid endise kellatorni vene kellad NSV Liidu hümni esimestele ribadele..

Peetri ja Pauli katedraali kellatorn

1993. aasta aprillis anti Peetri ja Pauli kindlusele riikliku reservi staatus – nüüdsest on selle territooriumil keelatud teha mingeid olulisi muudatusi, ehitada uusi ehitisi ega teisaldada ajaloo- ja arhitektuurimälestisi..

Tänapäeval on “Petropavlovka” populaarne koht erinevate pidulike sündmuste ja ilutulestike jaoks, kompleksi külastab igal aastal palju turiste ja katedraalis toimuvad regulaarselt jumalateenistused..

Samuti säilitatakse tuntud Peetri traditsioon – iga päev keskpäeval lastakse lask Peetri ja Pauli kindluse bastioni Narõškini signaalkahurist.