Sotsiaalne hüpoteek

Praegu olemasolev Vene hüpoteek on laiale elanikkonnale juurdepääsematu ja ei suuda eluasemeprobleemi lahendada. Sellega seoses on juba alanud jutt, et hüpoteekide ja hüpoteekide vahel on erinevus, et “rikka” vähemuse jaoks tuleks välja töötada ärilised hüpoteegid ja “vaeste” enamuse jaoks tuleks mõelda mingisugusele “sotsiaalsele hüpoteegile”. Kas sellised vestlused on õigustatud ja kas hüpoteek võib olla eri elanikkonnarühmade jaoks erinev??

On üsna ilmne, et riigis, kus elatustase on niivõrd märkimisväärselt diferentseerunud, peaksid sotsiaalselt kaitsmata elanikkonnakihtidele eluaseme pakkumise tingimused erinema programmidest, mis keskenduvad üsna kitsale “rikaste” kihile. Just see tegur on aluseks asjaolule, et äsja arenenud hüpoteek on juba hakanud jagama sotsiaalseks ja kommertslikuks..

Selle jaotuse toetajad väidavad järgmist: “sotsiaalne hüpoteek” peaks põhinema riigi toetusel, puudutama ainult sotsiaalselt kaitsmata kodanikke ja selle raames peaksid elamistingimuste parandamine toimuma ainult kehtestatud sotsiaalsete normide piires..

Kommertshüpoteek on seevastu kodanike jaoks, kellel on piisavalt suuri sissetulekuid, et nad saaksid oma laenukohustusi iseseisvalt täita. See hüpoteek tuleb teostada turutingimustel ilma valitsuse sekkumiseta.

Hüpoteeklaenude sarnane jagamine sotsiaalseteks ja kommertskinnisvaraga on juba alanud seadusandlikul tasandil. Eelkõige kajastus see nii föderaalses sihtprogrammis “Eluase”, mis oli kavandatud perioodiks kuni 2013, kui ka elamute hüpoteeklaenude andmise süsteemi arendamise kontseptsioonis, mis võeti vastu valitsuse 11. jaanuari 2000 määrusega..

2003. aasta lõpus kutsus riigiduuma asjaomaseid osakondi üles töötama välja eriseadus sotsiaalse hüpoteegi kohta, mis näeks ette üldsätete kehtestamine selle rakendamiseks avaliku sektori töötajatele ja madala sissetulekuga kodanikele..

“Sotsiaalse hüpoteegi” toetajad (nimetagem neid “populistideks”) usuvad, et on võimalik selgelt eristada “kommertslikku” ja “sotsiaalset” hüpoteeki. Nende arvates on peamine, et viimane ei areneks nn tõmbamise teel ja et kõik, mis eelarvest eraldatakse, on täiesti läbipaistev, on ka selgelt määratletud, kes saab nendele maksetele loota.

“Sotsiaalne hüpoteek” on pseudohüpoteek?

Kuid isegi võhik mõistab, et “sotsiaalse hüpoteegi” kehtestamine toob endaga kaasa palju küsimusi seoses sellega, keda tuleks klassifitseerida sotsiaalselt haavatavaks ja madala sissetulekuga kodanikuks. Probleem on selles, et siin pole selgeid hindamiskriteeriume ja tundub, et ei saa olla. Esiteks on riik liiga suur ja ühe piirkonna jaoks suureks peetav sissetulek ei ole teise piirkonna sissetulek. Teiseks ei ole ametliku sissetuleku tase riigis, kus valdav enamus töötajatest saab halli ja musta palka, objektiivne näitaja. Kolmandaks on mõiste “eelarvesfäär” äärmiselt ebamäärane, kuna praegu pole haruldasel õpetajal või arstil lisatulu.

“Sotsiaalse hüpoteegi” kasutuselevõtul on ka põhimõttelisi vastaseid (nimetagem neid “turuosalisteks”), kes usuvad, et kõik eluasemelaenudega seotud küsimused tuleks lahendada üldistel alustel ja vastavalt turu, mitte ametnike dikteeritud ühtsetele standarditele..

Nende arvates on kõik, mis tehakse ilma turuseadusi arvestamata, pärit kurjast ja “sotsiaalne hüpoteek” on pseudohüpoteek, mis rikub kõiki turumehhanisme. Jah, see pole üldse hüpoteek, vaid eluaseme ostmine järelmaksuga, kui laenu intressimäära ja korteri tegelikke kulusid kunstlikult alandatakse ning erinevus makstakse tagasi eelarve rahaga. Kuid eelarves pole raha ja praktilised inimesed on juba ammu aru saanud, et selle abiga on võimatu lahendada 80% riigi elanike eluasemeprobleeme.

Seetõttu ütlevad “turuinimesed”, et kui riik soovib oma kodanike elutingimusi parandada, siis laske tal aidata konkreetseid inimesi. Intressimäärad ja hüpoteeklaenude väljastamise standardid peaksid jääma turupõhiseks, lihtsalt pangale esitatavas kasumiaruandes peaksid madala sissetulekuga kodanikud laenu tagasimakse allikana märkima õigust saada eelarvetoetust laenu tagasimaksmise allikana. Lõppude lõpuks ei ole pankade jaoks tegelikult oluline, kust laenuvõtja võtab raha laenu tasumiseks, olgu see siis tema palk või toetus; Peaasi, et rahastamisallikas on pidev ja usaldusväärne.

Mõned “turundajad” on isegi veendunud, et “sotsiaalne hüpoteek” võib olla kahjulik, eriti kui selle all peame silmas midagi, mis lubab inimesel sõlmida endale mitte turulaenu, vaid väga odava või üldiselt tasuta laenu eelarvevahendite arvelt. Eriti murettekitav on tõenäosus, et teised kodanikud, teades võimalusest saada laenu praktiliselt asjata, ei leia laenu turu intressiga.

Tõhusus on endiselt küsitav

Riik on juba proovinud luua omamoodi “sotsiaalset hüpoteeki”, töötades välja programme sõjaväelastele ja eelarvesfääride töötajatele laenu andmiseks. Siiani pole nad märkimisväärset positiivset mõju andnud, sest kohalikud ametnikud ise ei tea, mida ja kuidas selles suunas teha..

Kuni kinnisvaraturg on ebastabiilne, ei saa olla kahtluse alla näiteks sissemakse vähendamist (nüüd on see 30% korteri maksumusest). Samal ajal osutavad pangad kõrgetele riskidele. Ja need on üsna arusaadavad. Näiteks on juba mõnda aega lubatud hüpoteeklaenude väljatõstmiseks inimesi, kes ei suuda laenuvõlga tasuda. Kuid nagu selgub, on see põhiseadusega vastuolus, kui võlgniku korter on ainus ja tema alternatiivse eluaseme pakkumise küsimus pole lahendatud. Elamispindade ja munitsipaalmajade “üürimajad” kohta räägitakse pisut lohakalt, kuid see kõik on vaid huulte teenimine. Ja miks peaks omavalitsusel olema näiteks bilansis “sotsiaalmajad”??

Mõnes piirkonnas üritatakse eelarvest hüpoteeklaenude intressimäärasid subsideerida. Kuid selle lähenemisviisi tõhusus on küsitav. Lõppude lõpuks peaksid sellised toetused kestma kogu laenuperioodi vältel ja see on vähemalt 10-15 aastat. Ütleme nii, et täna on selleks otstarbeks eelarvesse kaasatud kindel summa. Ja mis saab homme, kui näiteks nafta maailmaturuhinnad langevad ja majanduskasvu tempod aeglustuvad? Nad hakkavad kuluartikleid läbi vaatama ja kogu “sotsiaalse hüpoteegi” süsteem variseb kokku?

Mida teha?

Eluasemelaenude kättesaadavuse küsimus laiale hulgale Venemaa kodanikele on endiselt lahtine. On selge, et ainus võimalik viis hüpoteekidele juurdepääsu lihtsustamiseks on eluasemekulude vähendamine. Selleks peab turu pakkumine nõudlust märkimisväärselt ületama. Kuid kas me võime seda lähitulevikus oodata??

Siin saaks riik pöörduda täies jõus, otsides täiendavaid eelarvevahendeid elamuehituse rahastamiseks. Aga kus seal … Varjatud termini “sotsiaalne turumajandus” osas on ärist kasu saamine palju lihtsam.