Tunneli puurimise käigus kaevatud jäätmeid kasutati haldus- ja jaamahoonete ehitamiseks. Selles ambitsioonikas projektis osalevate töötajate koguarv ulatus 20 tuhande inimeseni.
Ehitus toimus 985 meetri kõrgusel üle merepinna, mõnel lõigul 460 meetri tõusuga, enamikus teeosades 20-25% järskusega ning äärmuslike tõusude ja pöörete raadiustega.
Oli vaja kasutada uusi vahendeid ja tehnikaid ning konstrueerida võimsamaid vedureid, kui oli seni olemas. Konkursil osales mitu ettevõtet ja võitjaks osutus Baieri masinaehitusettevõte, kelle vedurid olid tollal suurima kandevõimega. Ta sai 20 000 dukaati preemiaks.
Rada on nii heas seisukorras, et see ei vaja isegi 150 aasta pärast veel suuremat renoveerimist! Samuti on ainulaadne, et raudtee ehitamiseks kasutati raua ja terase asemel 80 000 kiviplaati ja 65 000 telliskivi.
Ainult rööpad ja raudteeäärsed seadmed olid metallist. Need nüansid tõid teele hüüdnime “telliskivitee”. Pole üllatav, et see oli maailma esimene rongiliin, mis kanti UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Maaliline Alpide maastik, mida see läbib, on vooderdatud muinasjutuliste linnade ja turismikompleksidega. Semmering on kogu maailmas tuntud kui balneoloogiline ja suusakuurort alates 19. sajandist. Kui raudtee avati (kuigi ainult 6 km/h), voolasid külastajad, et ise vaatamisväärsusi näha. Struktuuri vastupidavus äratab siirast austust.
Kas keegi teab, kuidas on Alpide jalamil asuva telliskiviraudtee ajaloosündmused arenenud alates selle loomisest kuni tänapäevani? Kas raudtee on säilitanud oma algupärase ilme või on seda ajaga muudetud? Millise tähtsusega on see raudtee nii kohalikele elanikele kui ka turistidele tänapäeval?